Teisipäev, 23. august 2016

Lemmikloomade salajane elu


pildi asukoht: https://cinamon.ee
See on film mille kinodesse jõudmist mu lapsed väga ootasid. Mina ei tea, kuidas nad üldse teadsid, et see kinodesse tulemas on, aga nad teadsid. Seega laste suurel soovil seadsime laupäeval 20. augustil oma auto rattad Cinamoni poole teele. Nagu ikka ei õnnestunud meil jõuda kohale õigeks ajaks, ning jäime ootama järgmist seanssi. Vahepeal aga käisime söömas Baby Backis, mis on mu laste lemmik söögikoht Tartus. Ka mulle meeldivad sealsed toidud väga, lemmikumatest lemmikuim on sealne kartulipüree! Ka liha on seal alati imeliselt suussulav! Ja teenindus on samuti alati laitmatult sõbralik ning kiire. Seekordne valik oli meil grillitud seakaelakarbonaad. Laste lemmikud seal on loomulikult Daisy jäätise-piimakokteil ja Minni´e pannkoogid:


Lisaks saab seal ka Cinamoni piletite eest tasuta magustoidu, mille me aja puuduse tõttu lasime kaasa pakkida, ning hiljem kodus sõime. Ka see oli vapustavalt maitsev.

Edasi liikusime filmi vaatama ja pean ütlema, et tegu oli tõesti toreda filmiga. Peale supervarga vist polegi vahepeal nii head laste filmi olnud!

Treilerit ja Cinamon Tartu seansi aegu Lemmikloomade salajase elu kohta näed siit

Meeldivaid filmielamusi!

Esmaspäev, 22. august 2016

Jaago suvelaager 13.-14. august

Täna tahan ma kirjutada oma imelisest nädalavahetusest Jaago talus Kuristal. Täpsemat infot Jaago talu kohta leiate siit
Kõik algas sellest, et mingi aeg juuni kuus jagas keegi mu sõpradest (ilmselt oli see mu tore naabrinaine) Facebookis sellist üritust nagu Jaago käsitöötalu suvelaager. Kuna igasuguste remonditööde, ning maakütte paigaldamisega seonduvalt, meil sel aastal väga suvel puhkamiseks mingit üleliigset raha ei jäänud, aga akusid on siiski vaja laadida, otsustasin kohe, et ma lähen.
Ega ma ei teadnudki kohe mida sellest asjast arvata, ja väga midagi ei arvanud ka. Juhtus aga nii, et see nädalavahetus oli täpselt ennem mu puhkuse algust ja lühidalt öeldes oli see parim asi, mis sai juhtuda! Jaago talu koos oma olustiku ja pererahvaga on lihtsalt nii tohutult inspireeriv, et nüüd on mul kogu puhkus ja ilmselt kauemgi veel käsitööga sisustatud. Tahaks aind õmmelda, tikkida ja pärleid ritta seada!
Laagri algus oli laupäevasel päeval kell 10:00, mis tähendas et äratus oli mul juba varakult- 8:00. Enne oli vaja ju pesemas käia ja asjad kokku pakkida, ning nagu varem oli kokku lepitud pidin Tartust võtma peale veel ühe laagrilise.
Asjad kokku pakitud ja kaaslaagriline peale võetud, jõudsime Jaagole täpselt kell 10:02. Selleks ajaks olid osad laagrilised juba kohal, osad alles tulemas. Aja sisustamiseks vaatasin väljas veidi ringi ja tegin mõned pildid hämmastavalt mõnusast Jaago talu hubasest hõngusest, mis valdas mind kohe esimesel hetkel, mil seal olin.












Taaskasutust ja vana uuena kasutamist võib leida Jaago talu igast nurgast. Nutikad ja lihtsad viisid vanu asju millegi muuna kasutada andsid suurt inspiratsiooni taoliste mõtete oma koduski kasutamiseks. Loomulikult lummasid mind ka erinevates kohtades kasutatud tahvlid, kuna olen isegi üritanud neid kasutada. Näiteks köögi seinal oleva kalendrina, kus saaks nädala menüüd planeerida. See aga kahjuks ei õnnestunud mul, kuna kasutasin seinale kleebitavat tahvlit ja koht kuhu selle panin oli pliidi kõrval- sealne kuumus aga ei olnud liimile sobilik, ning tahvel koorus seinalt maha. Kui ma mäletaksin, kuhu tookord panin ülejäänud kleebitava tahvli, võiksin nüüd uuesti selle kleepimist proovida, kuna enam me suure tõenäosusega pliidi alla tuld tegema ei hakka, tänu maaküttele. Siinkohal annangi lubaduse, et kui selle rulli üles leian, siis katsetan tahvlit uuesti!
Kahjuks oli ilm tol nädalavahetusel vihmane ja peaaegu kogu aeg tuli midagi taevast alla. Need olid küll väikesed sabinad aga ikkagi tegi see olemise veidi jahedaks, seepärast oligi väga hea, et kui ma tagasi sisse läksin, pakuti meile mõnusalt sooja kohvi koos piimavahuga. Sedasi oli kordades toredam oodata ja oma mõtteid mõlgutada. Seejärel kasutasin võimalust, ning tegin ka mõned pildid imelises Jaago käsitöö küünis.










Esimese päeva toimetused

Alustasime seinakellaga. Selle jaoks oli meile antud kodune ülesanne- leida sobilik muster. Sellega ma muidugi feilisin totaalselt, kuna ma ei saanud päriselt aru, et me hakkame sõna otseses mõttes puidu peale tikkima, ning seetõttu olid kõik minu otsitud mustrid liiga suured. Kiiruga otsisin siis uut mustrit oma tahvelarvutist. Ei teagi miks aga valitud sai üks must hõõguvate silmadega kassike. Ma ei ole muidu väga kassi inimene aga selles suhtes on mu oma kass mind veidi muutnud- kuigi jah, põhimõtteliselt on tema ainuke selle liigi tegelane, keda ma kannatada ja isegi nunnutada suudan...
Meile anti vineerist ümmargune plaat, ning esimese asjana pidime mustri joonistama ümber ruudulisele paberile ja seejärel plaadi külge kinnitama. Kuna ma ei suuda kunagi ühtegi asja täpselt juhiste järgi teha, siis juhtus seegi kord nii, et minu kell sai juba algusest peale planeeritud nii, et kellamehanism ei tule keskele, vaid ülemisse paremasse nurka.
Kui muster sai joonistatud ja kinnitatud tuli akutrelli 1,5 mm suuruse puuriga kõik ruudud läbi puurida. See oli üpriski vaevarikas töö ja käed olid pärast päris väsinud, kuid mitte midagi ületamatut selles küll ei olnud. Kui see kõik tehtud sai rääkis Jaago talu perenaine Inga meile looduslikest kohupiimavärvidest. Kohapeal segasime endalegi värvi kokku, sest nüüd tuli kell sellega üle võõbata, ning veidikeseks seisma jätta.








Seni kuni kell kuivas kostitas Põlvast pärit Kodukohvik Tillu meid tõeliselt maitsva lõunasöögiga. Laagri lõpuks oligi tegelikult selline tunne, et ei teadnud enam, kas oli see nüüd siis käsitöö või toidu laager, kus olime olnud. Nii meeldejäävaid elamusi pakkus iga toidukord, et see oli lausa omaette ootamist vääriv sündmus. Kahjuks jäigi mul teada saamata, selle suus sulava karaski retsept, mida ka koju kaasa ostsin.


Peale lõunasööki ootas meid ees laagri kõige jõudu nõudvam ülesanne, talu peremehe Tairo eestvedamisel. Me valmistasime kasepakust küünlajala. Pakule oli ennem freesiga sisse tehtud süvend, mis tuli peitli ning haamri abil seest tühjaks uuristada. Kogu viha, mida endast leidsin sai vist sellesse töösse maetud, iga kord kui ma haamriga vastu peitlit tagusin...
Tulemuseks oli aga väga kaunis ning lihtne küünlajalg, mille asrnaseid peaks kuskil 10 tk veel tegema ja siis oma veranda äärde need ilutsema sättima. (Ma ei tea muidugi mitu aastat nende tegemine aega võtaks.)





Tol päeval jõudsime teha veel traadist ja pärlitest prossi, mille tegemine oli kas aega nõudev või aega mitte üldse nõudev. Minul võttis see aega lausa nii palju, et teised olid juba ammu õhtuseid sauna mõnusid nautimas, kui mina üksi veel oma prossi kallal pusisin. Vahepeal tõmbasime kellale peale ka teise kihi värvi ning lõpuks sain minagi prossi valmis ja jõudsin veel ka saunas käidud, millele järgnes mõnus jutuajamine teistega sauna eesruumis.
Päev oli olnud tõeliselt tegude rohke ja aeg oli kaotanud igasuguse tähenduse. Ainus asi, mida veel üldse teha tahtsid oli mõnus sügav uni ja järgmine päev täis taaskordseid meitserdusi täis elamusi.




Teise päeva toimetused

Kohe hommikul tõmbasime kellale peale ka kolmanda kihi värvi, ning jätsime taaskord kuivama, kuni valmis meie vana särgi kraest tehtud kaelaehe. Rääkisime ka kanga vanutamisest ja värvimisest kohvi jt looduslike vahenditega. Kuna minu särk oli lumivalge hallide triipudega, otsustasin ma oma pitsitükki mitte vanutada. Riide värvimisega olen tegelikult palju kokku puutunud, viimati värvisin oranziks oma valge teksatagi, mille krae oli koledalt võidunud välimusega. Eriti tore oli, et selle projekti puhul õmblused ja nööbid värvi vastu ei võtnud, ning jäid endiselt valgeks. Siiani on see mu lemmik tagi!



Kui krae oli valmis katsime kella veel vahaga, ning vana mulje jätmiseks ka ühe loodusliku vanutuspastaga (ma pole küll nüüd kindel, kas just selline nimi on sellele vahendile korrektne, aga loodame, et on). Seejärel hakkasime kellale tikkima. See võttis aega kordades rohkem, kui ma alguses arvasin, ning pärast 3 tunnist tikkimist oli mul valmis alla poole kiisust. Siis aga oli tarvis asjad võtta, ning kodu poole liikuma hakata.
Koju jõudsin 19:00 paiku pühapäeva õhtul, ning kohe kui kohal olin tikkisin edasi. Põhjus miks postitus niikaua viibis ongi aga selles, et oma tikkimise lõpetasin alles eile õhtul. Põhiliselt oli selleks kaks põhjust: Esiteks ma suutsin oma nõela kõveraks väänata. Kohe nii kõveraks, et sellega töö jätkamine oli võimatu. Kuna mul oli aga puhkus sattusin linna alles neljapäeval, et uus nõel osta. Saanud siis kiiresti oma tööd jätkata tabas mind uus õnnetus- 10 pistet enne töö lõppu sai otsa mul ka must mulinee ja just musta värvi mul kodus ka rohkem polnud. Lõpuks siiski tegin need viimased pisted kolmekordse musta õmblusniidiga ja valmis minu kell saigi.



Selle suve üks intrigeerivamaid nädalavahetusi oli minu jaoks kindlasti imeline nädalavahetus Jaagol, ootan ärevusega hinges järgmiseid kohtumisi selle talu pererahva ning tegemistega! Tänud Teile ja teistele laagrilistele!



Reede, 19. august 2016

Minu Prangli

5.-7. augustil olin imekaunil Eestimaa saarel nimega Prangli. Mõned pildid saarelt ajalises järjekorras...













Reede, 12. august 2016

Punapea ja Blondiin metsas

Sellest on nüüd küll juba piinlikult palju aega möödas, aga panen ikkagi kirja ka oma nädalavahetuse seikluse, mis toimus varsti juba koguni kaks nädalat tagasi, 30.-31. juulil.
Tol laupäeval sai kuidagi järsku kokku pandud idee minna kuskile loodusesse ja pildistada päikesetõusu. Mõeldud, tehtud- saime sõbrannaga õhtupoolikul kokku, peale seda, kui olin käinud ära Tartu Kunstimajas näituse "Puud / Trees" avamisel. Ma polnud ilmselt küll juba liiga kaua ühegi näituse avamisel käinud, sest sellega on nii, et kooli ajal käisin üldse väga palju näitustel, praegu aga suht vähe, kuid vahel ikka, kuigi avamistel just mitte tihti, ning seetõttu oli see huvitavaks vahelduseks.
Tegu oli ühisnäitusega, kus oma töid eksponeerisid Eda Lõhmus, Jane Remm, Hando Tamm ja Kristina Tamm. Näituse eesmärk on juhtida tähelepanu puude, metsa ja looduse seosele inimesega. Täpsemat infot näituse kohta saab siit . Kes Tartus jalutamas ja vaba aega leiab, siis soovitan ka vaatama minna, mulle näitus meeldis ja tulin sealt ära igati positiivse meeleoluga.
Kui sõbranna juurde jõudsin, tegime mu tahvelarvutis lahti google mapsi, et vaadata kuhu poole suund võtta, seda me veel mõelnud ei olnud. Samaaegselt uurisime ka RMK alasid, kus saaks telkida. Väga kaugele Tartust me seigelda ei tahtnud ja tegelikult oli soov hulkuda kuskil rabas, aga pähe tuli aind Laeva soo, kuid seal oleme nii palju kordi juba käinud ja seal kahjuks puudub ka võimalus minna ujuma. Seega see jäi siiski ära.
Äkitselt tuli mul meelde, et paar nädalat tagasi, seenel käies, olime avastanud ühe huvitava RMK telkimisala- Kukeseene lõkkekoha ja juba me istusimegi autos ning sõitsime sinna poole, peas kummitasid mind mälestused sellest kohast: mitu telkimisplatsi üksteise lähedal, rada mis lookleb kolme järve- Kaiu, Jõemõisa ja Papijärve vahelisel alal. Polnud vaja ka kaugele sõita- kõigest 41 minutit ja oledki kohal.


Sinna jõudes aga ei olnud me väga vaimustuses. Kohe autost välja tulles ründas meid meeletu parv sääski, parme ja muid metsaelanikke. Mõnes mõttes peaks ju sellega arvestama metsa minnes, et ilmselt on seal palju selliseid püsielanikke. Seetõttu olime ka meie varunud endale kaasa Diffusili lastele mõeldud sääsetõrjet. Kuna ma pole eriti selliste vahendite fänn, siis ma esialgu keeldusin sellest, kuid lõpuks murdusin siiski ka mina... Kuigi pean tõdema, et ega kasu sellest eriti polnud, poole tunni möödudes oli mu otsaesine suht paistes sääse hammustatud laikudest...

 
Hakkasime siis mööda sealset laudteed kõndima, see on seal päris äge- mööda seda on võimalik kõndida päris kaugele ja vahepeal peatus teha pisikesel saarekesel, ning just see meil plaanis oligi. Tahtsime saarekesele telkima jääda, kuid kuna kell oli peaaegu päikeseloojang, siis otsustasime enne mõned klõpsud teha.
Laudteega oli aga nii, et kui veidi maad olime saanud edasi minna, hakkas see vajuma ja kuna veetase oli ilmselgelt tõusnud, võrreldes paari nädala tagusega, kui seenel seal käisime, siis vajusime kuskil poole kummiku sääre sügavusse vette. Seisma jääda seal ka ei saanud, siis vajusid veel sügavamale... Kuidagi saime siiski saareni mindud, aga sealt edasi läks asi veel hullemaks ja otsustasime minna tagasi. Põhiliselt seetõttu, et kartsime kaasas oleva fototehnika ohutuse pärast.


Alguses mõtlesime, et liigume veidike edasi, otsime kohta, kus loojangut pildistada ja plaan oli ööseks tagasi minna. Tegime peatuse veidi aja pärast metsavahe teel. See kant seal tundus olevat igasuguste seiklejate poolt suhteliselt asustatud juba. Nägime mitmeid teisi telkijaid ja isegi mingi kämpingu moodi koht oli seal olemas. Järve äärest kostus ka ühe lõbusa seltskonna juttu. Mis mind aga "teiste seiklejate" juures kohutavalt vihaseks ajab, on nende oskamatus puhtust hoida, ning komme kõik, mis saab tühjaks metsa alla maha visata.
Mingil hetkel aga tundus, et tagasi minek pole kõige parem mõte, kuigi praegu mõtlen, et oleks siiski pidanud need sääsed seal välja kannatama. Päikesetõus seal järvede vahel võis olla lummavalt ilus. Kuid selle asemel oli meie väikestes peakestes sündinud juba otsus minna hoopis Mustveesse ja seal otsida mõni teine RMK telkimiskoht. Hakkasime sõitma.



Jõudsime vaid veidi maad sõita, kui nägime, et madalamatel kohtadel metsa vahel on kerkimas paks udu. Loomulikult tahtsime seda jäädvustada ja tegime oma esimese peatuse juba Kääpa jõe ääres, kus üks illusiooniliselt armas seltskond parasjagu kala püüdis- kaks vanaisa vanuses meest, üks sama vana naine, ning kuskil 10-12. aastane tüdruk. Kohe tuli mul meelde mu oma lapsepõlv ja kõik need kalalkäigud, ning ka päris suur kogus kätte saadud kalu.


Kohe kui olime keeranud Jõhvi-Valga maanteele, tegime uue peatuse, seal oli kenasti näha päikeseloojang, udu ja taamal põllul silorullid. Kahju, et need ei olnud tavalised heinarullid, need oleks kindlasti idüllilisemalt mõjunud.



Selleks ajaks, kui need pildid said tehtud oli läbi ka päikeseloojang ja võtsime eesmärgiks pildistada hommikul päikesetõusu Peipsi ääres. Mingil põhjusel oli meil aga see kinnisidee minna Mustveesse, ning põikasimegi sealt siis enne läbi, kui alustasime edasi sõitu mööda Peipsi kallast, otsides lõpuks juba pimeduse hakul RMK telkimiskohta.


Lõpuks leidsime ühe telkimiseks vaba koha veidi Kauksist edasi, mööda Peipsi rannikut- RMK Uusküla telkimisala. Ma ei taha küll vinguda, ega midagi, aga väga ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes sel viisil telgivad. Õnneks me leidsime rahumeelsete naabritega ala, kuid olenemata sellest oli kogu metsaalune nagu prügimägi, värskest õhust võis vaid unistada ja RMK poolt korralikult paigaldatud prügikastid olid tühjad, selle asemel oli prügi visatud nende kõrvale maha. Ma tõesti ei saa aru, mis valu see on sõita kuskile loodusesse ja seal jooma ning lagastama hakata. Õnneks on olemas ka rahulikumaid RMK telkimisalasid. Võimalik, et seda kogemust RMK alal oligi mul selleks vaja, et teaksin, kui augustis plaanis minna lastega reisile, milliseid kohti on parem vältida.
Käisime veel korra öises Peipsis ujumas, ning panime telkimisplatsil siis oma telgi püsti, kuskil kell 1:00 öösel. Sõbrannal oli veel kaasas täispuhutav matka madrats, mida kumbki meist polnud varem kasutanud. Sellega oli meil paar päris naljakat lugu ka. Esiteks oli see alles poest ostetud pakendis ja kordagi polnud seda avatud. Sama kehtis pumba kohta, millega tuli madrats täis pumbata. Nii siis juhtuski, et pumba pakendit avades kuidagi üks vahetükk, millega pump madratsi külge käis, sõbrannal kaduma läks. Mõtlesime juba et ongi kõik, et ei saagi madratsit täis, tegu on praak tootega, mis tuleb tagasi viia. Läksin auto juurde, et pump pakendisse tagasi panna ja seal see oli- täiesti nähtavas kohas, see üks pisike vidin, mis meil puudu oli ja mille pakendis mitte olemises me kindlad olime!
Teine naljakas asi juhtus madratsiga hommikul, kui ära minema hakkasime. Tee mis tahad, madrats lihtsalt ei lähe tühjaks. Ja nii me siis olime kell 5:30 hommikul blondiin ja punapea telgis, kes arutavad omavahel: "Ei, see ei lähe nii sisse, see on liiga kõva." Noh, ja siis eile (nädal hiljem) veel sõbranna helistas mulle, ning teatas, et madratsil olevat veel üks teine ventiil, millega selle vähimatki vaeva nägemata tühjaks saab. Aga nalja sai meil tänu sellele madratsile nabani!
Tol õhtul saime magama lõpuks kuskil kella 2:30 paiku. Iseenesest oli see ju päris hullumeelne, kuna äratus oli meil juba 4:45. Aga hakkama me sellega saime, ning päikesetõusuks olime erksas ja rõõmsas tujus ning jalutasime tagasi Peipsi randa. Mida ei olnud aga, oli lummavalt kaunis päikesetõus. ilm oli pilvine ja sudune ja päikesest polnud jälgegi. Taevas oli ühtlaselt sinakashall, ning järv sellega sama tooni. Pidime leppima sellega, et päikesetõusust pilte me ei saa.
Läks nagu läks, vähemalt oli meil hunnik teisi toredaid pilte, ning teel tagasi sai tehtud veel mõned peatused ning pildid. Tegelikult oli kõik ju lausa imetabaselt tore, ning kindlasti tuleb taolisi reise teadmata kuhu ja mis sihtmärgiga teha veel.