kolmapäev, 21. detsember 2016

Kergeim viis piparkookide tegemiseks!



Miski pole jõulude juures mõnusam, kui täitsa ise tehtud toit. Nii ma siis olen selle tegemist tõsisemalt praktiseerinud kuskil 5 aastat, sellest ajast, kui mul omal lapsed on. Varem nagu polnud väga vajadust - ema sai kõigega suurepäraselt hästi hakkama :)
Minu jaoks üks imeliselt raske ja kauge asi tundus alati ise tehtud piparkoogitainas. Lapsepõlves koos emaga ma seda kunagi ei teinud ja seega ei tulnud selle pealegi, et seda ise üldse teha saab!
Tean jah, et kui oled korra ise tegemisega hakkama saanud, siis sa enam nii ei arva. Pole seal keerulist midagi. Sellest hoolimata otsisin ma aastaid õiget retsepti ja kohe kuidagi ei leidnud seda, mis just mulle passiks. Kuni eelmise aastani, mil lähenesin asjale omamoodi loominguliselt. Sel aastal täiustasin oma retsepti veelgi.
Valmistamise lihtsus (või keerukus) minu jaoks seisneb selles totras suhkrusiirupi tegemises. Kuna mulle ei meeldi keevad asjad ja kõrged kuumused ja kõik selline, mis tundub nagu pürotehnika, siis oli see minu jaoks alati selline ettevõtmine, mida ma tahtsin edasi lükata.
Eelmisel aastal siis mõtlesingi nii, et ah mis seal siis ikka kasutan suhkrusiirupit. Tuleb võibolla euro võrra kallim hind ja pole nii öko aga suhkur on suhkur. Mõeldud tehtud ja taigen valmis vähem, kui 30 minutiga!
Minu varasematel aastatel kasutatud piparkoogitaigna retsept oli selline:
(kahjuks ei mäleta ma selle päritolu)
  • 4 dl suhkrusiirupit (tumeduse aste oleneb taigna maitse ja tumeduse soovist)
  • 150 g võid (82% rasvasisaldusega)
  • 4-5 tl piparkoogimaitseainet*
  • 1 tl soodat
  • 0,5 tl soola
  • 450 g jahu
kuid sel aastal sai lisatud veel sellised ained ja tulemus oli super:
  • 1 sl hapukoort
  • 1 tl äädikat (30%)
  • 1 muna
Taigna täiustamise mõte tuli, kui nägin perenaine.ee lehel seda retsepti. Arvan, et nüüd on mul leitud enda päris oma täiuslik piparkoogitaigna retsept!


Tegemisprotsess:

  • Pane potti suhkrusiirup, lisa või ja maitseained, keeda vaikselt paar minutit. Jahuta.
  • Lisa äädikas, hapukoor ja muna
  • Sega osa jahust soola ja soodaga ning lisa seejärel taignale
  • Sõtku tainas kokku, kuni saad päris tugeva pätsi, mis enam laiali ei valgu. Samas arvesta sellega, et külmkapis läheb tainas veel kõvemaks, seega võib ta praegu olla selline vedelapoolsem. Võid seda teha miksriga aga mina eelistan kätega sõtkumist, nii tunnetan taina paksust paremini. Vajadusel lisa jahu või pane veidi vähem
  • Vormi tainast päts, paki toidukilesse ning seejärel pane külmkappi
  • Kui soovid piparkooke küpsetada kohe või näiteks järgmisel päeval, siis pane maitseaineid rohkem
  • Mina teen taigna tavaliselt valmis umbes 2 nädalat enne küpsetamist, siis jõuab see maitsestuda
  • Küpseta 185-kraadises ahjus 10-20 minutit.

Taigna õige paksus enne kokku pakkimist

Valmis!

Head katsetamist!

neljapäev, 8. detsember 2016

Vesivärvidega maalitud jõulukaardid


26.-ndal novembril otsustasin päev otsa vesivärvidega joonistada jõulukaarte.
Alguses joonistasin valmis motiivid- lumememmed ja põhjapõdrad. Ning hakkasin neid akrüülidega värviliseks muutma. Seejärel maalisin veel niisama siniseid taustu. Tegin mitut pilti korraga, kuna siis said ühed seni kuivada, kuni teisi maalisin.
Ise joonistasin vaid lumememme ja põdra pildid, taustadel kasutasin selleks templeid.
Päev otsa maalimist ja sain kokku pildid 11 kaardi tarbeks. Ööseks panin need pressi alla (suur hunnik raamatuid). Kõigi 11 kaardi päris valmis tegemiseks kulus mul täpselt nii palju aega, kui esmaspäeva õhtuni ( 5. dets). Siis tegin veel kaarte ka lihtsamal viisil- dekoratiivpaberitest- nende tegemiseks kulub tunduvalt vähem aega, kuid see pole nii nauditav, kui maalimine.

Kõiki kaarte on soovi korral võimalik minu käest ka osta, valmiksid tellimustööna, vastavalt kliendi soovile.

Siin pildid minu kaartidest:

Vesivärvidega maalitud taustad ja templitega motiivid, hiljem värvitud akrüülidega


Joonistatud ja maalitud lumememmed. Lumememme motiivi vaatasin Pinterestist. Põhjaks/aluseks on kasutatud struktuurpaberit, sissepoole on teksti jaoks kleebitud lisa paber. Lumehelbed kaetud klitterliimiga.


Joonistatud ja maalitud põhjapõdrad. Põhjapõdra motiivi vaatasin Pinterestist. Põhjaks/aluseks on kasutatud struktuur/efekt paberit, sissepoole on teksti jaoks kleebitud lisa paber. Lumehelbed ja või põdra tagune taust on kaetud klitterliimiga


Dekoratiivpaberitest kaart

esmaspäev, 28. november 2016

Küünalde valmistamine

Minu elus väga olulisel kohal on küünlad. Nende leegis oleks peidus nagu mingi imeline jõud või energia, mis alati mulle positiivselt mõjub. Vähemalt siis küll, kui väljas on sombune, tuuline, kõle või pime ilm. Noh, selline nagu meil tavaliselt on :)
Küünalde põletamiseks on mul köögis päris suur pind eraldatud ja need põlevad seal iga päev- kogu aeg, kui ma ise seal olen. Kui osta poest küünlaid siis kindlasti eelistan eestimaiseid kaubamärke, vaieldamatu lemmik on Võhma Valgusevabriku toodang. Eriti kui me räägime lõhnaküünaldest.
Tegelikult on aga nii, et juba paaril viimasel aastal ma ostan ainult teeküünlaid ja siis pikki küünlaid küünlaalusele panemiseks, kui on külalisi oodata. Igapäevaseks kasutamiseks teen ma kõik küünlad ise. Sedasi saan ära kasutada ka kõik vanade küünalde jäägid. Mõte ja vajadus ise küünlaid teha tuligi sellest, et ma lihtsalt põletan neid meeletus koguses ja ei jõudnud poest enam kokku osta.
Ise kodus saab teha kahte moodi küünlaid- parafiiniküünlaid või geelküünlaid. Mulle aga geelküünlad ei meeldi- tunduvad kuidagi võltsid aga eks see on maitse küsimus. Kallim on neid ka teha ja ei saa vanu küünla jääke ära kasutada. Keskmiselt maksab kg geelküünlamassi 10.- aga parafiini 5.-

1. advendil tegime Äksi Käsitööringis ise küünlaid. Valasime parafiinist ja hiljem proovisime ka kaunistada vahaplaatide ja ribadega juba valmis küünlaid.

Põhivahendid küünalde valmistamiseks on:
  • küünlavaha
  • kauss või pott vaha sulatamiseks
  • puuvillane niit (või juba valmis küünlataht)
  • küünla vorm
Lisavahenditena võib kasutada:
  • küünla värvid
  • lõhnad
Vajalikud vahendid leiate näiteks Hobipunkti e-poest

Kata tööpind vanade ajalehtedega, sest kui vaha kuskile tilgub on seda keeruline pärast kätte saada. Samuti on keeruline hiljem puhtaks saada näiteks potti milles vaha sulatad- sel põhjusel on mul üks kindel pott, kus ma vaha sulatan ja kui mul tekivad ülejäägid, siis jätan need lihtsalt poti põhja et järgmine kord jälle üles sulatada. Kõik topsikud, mida kasutan vaha värvidega segamiseks jne, on sellised millest olen nõus loobuma.

Vormideks olen kasutanud spetsiaalseid küünla vorme, kuid nende kasutamine on suhteliselt tüütu ja tavaliselt ei ole mul tahtmist nendega jännata. Tean, et kasutatakse ka plastmassist vorme- neid on hiljem kerge eemaldada, teed vormi lihtsalt katki. Selliseks vormiks sobib näiteks tühi jogurtitopsik. Üldiselt ma vorme ei kasutagi. Valan parafiini otse mõnda klaasist (nt beebitoidupurgid, vanad küünla alused) või alumiiniumist (konservikarbid) anumasse. Sobivad ka vanad nõud, mida enam ei kasutata. Spetsiaalselt mingeid vorme ma kunagi ostnud ei ole.


Küünal on valatud vana tassi sisse
 
Kui eeltöö on tehtud- vormid ja vahendid olemas, võib vaha asetada sulatamisnõusse ja panna pliidile. Et kaitsta pliidirauda võimalike vaha pritsmete eest, võib poti ja pliidi vahele asetada hõbepaberi tükikese. Temperatuur olgu pigem madal- hiljem saab seda alati kõrgemaks keerata. Jälgi, et vaha ei hakkaks tossama- selline temperatuur on juba ohtlik ja võib süttida. Nii kuuma vaha pole sul vaja!

Kui on soov küünlaid värvida, siis selleks on olemas spetsiaalsed värvitabletid, kuid ise olen katsetanud ka muude värvidega. Vedelad värvid ei taha hästi toimida, kuna need on külmemad, kui sulanud parafiin ja lähevad parafiinile lisades tükki. Samas võiks katsetada nende lisamist, siis kui parafiin ei ole veel sulanud. Meie kahjuks pühapäeval selle peale ei tulnud ja küünalde värvimine meil seetõttu hästi ei õnnestunud. Aga ise usun, et ideekohaselt võiks see toimida ja sel viisil saaks täiesti looduslike värvidega küünalaid huvitavamaks teha. Olen proovinud ka pulbrikujul müüdava toiduvärviga, mis toimis päris hästi ja muidugi aitab ka vana värviline küünal, kui see koos uue parafiiniga ära sulatada.

Meie kasutasime valmis küünlatahte, kuid ega ka nende ise tegemine keeruline ei ole. Selleks  kasta kuuma küünlavaha sisse puuvillane niit, ning lase hanguda. Taht ongi valmis. Otsa võid kinnitada alumiiniumist küünla otsa, mille võid osta poest või kangutada lahti näiteks vana teeküünla küljest. Selle võid kinnitada näiteks kuumapüstoli liimiga. Samal viisil kinnita taht ka küünla põhja (ära ainult liimi palju pane, et see hiljem ei süttiks) ja teine ots kinnita puutikukülge, sedasi saad jälgida et taht jääks sirge.

Küünlad on valatud spetsiaalsesse küünla vormi (vasakul) või tühja konservikarpi, mille hiljem saab kaunistada.


Küünlataht on kinnitatud liimiga


Hangunud küünal

 Kui teed ühevärvilisi küünlaid siis vala lihtsalt sobivas värvitoonis ja sobiva lõhnaga vaha vormi ja jäta tahenema. Kui sul aga on soov olla loomingulisem võid teha mitme värvilisi/lõhnalisi küünlaid. Selleks vala vormi kõigepealt üks kiht ühte värvi/lõhnaga vaha ja lase sellel kihil taheneda. Kui alumine kiht pole päris ära tahenenud, saab proovida ka erinevaid värve üksteise sisse sulandada. Erinevate kallete saamiseks aseta küünla alla kas liiv või midagi muud, ning pane vorm kaldesse.
Kui küünal on täielikult hangunud, tuleks kontrollida, et vormi keskelt ei oleks vaha liiga kokku vajunud ja lohku tekitanud. Kui see on juhtunud, peaks selle täitma vedela vahaga ja laskma veel veidi hanguda.

Juba eelmisel aastal oli väga populaarne küünal, mis on valatud jääkuubikute peale. Selleks kasuta sügavkülmast võetud jääkuubikuid, purusta need parajateks tükkideks, mitte ka liiga pisikesteks, ning täida jääpuruga eelnevalt tahiga varustatud vorm ja alles siis vala sinna peale vaha. Tulemus on päris vahva.

Pilt on pärit: https://www.pinterest.com/pin/522065781781961883/

Seni kuni küünlad tahenesid tegelesime ka küünalde kaunistamisega. Kindel reegel millest mina küünalde puhul kinni pean on see, et ma ei kasuta küünalde tegemisel ühtegi süttivat ainet (va tilgake liimi küünla põhjas). Kui soovin küünalt kaunistada mingite paelta jne elementidega, mis on süttivad, siis teen seda vaid nende küünaldega mille olen valanud näiteks klaaspurki ja kõik süttivad elemendid on väljaspool küünalt. Soovitan seda jälgida ka siis kui ise ostate käsitööküünlaid- oleks ju kahju, kui kingite kellegile küünla, mis pole just kõige ohutum.
Küünlaid, mis põletamise ajal pole kuskil anumas, saab kaunistada näiteks vaharibade ja -kaunistustega. Sel viisil saab tegelikult teha väga armsaid kingitusi, kerge vevaga, kuna küünla võid poest eelenvalt valmis osta. Vaharibad kinnituvad küünlale lihtsalt, tuleb veidi tugevamini suruda ja näpusoojusega see juba kinnitubki küünla pinnale. Lisaks on olemas ka vahaliim ja vahapliiatsid, millega saab küünaldele kirjutada või joonistada, soovi korral isegi maalida!

Vahaplaadi jääkidega kaunistatud küünlad

Vahaplaadi ja ribadega kaunistatud küünlad

Vahaplaadi, vaharibade ja glitteriga kaunistatud küünal


Rõõmsat ootusaega kõigile!


pühapäev, 20. november 2016

Toidukoolitus- milleks veel see?

Viimasel ajal on toidu ja toitumisega seonduvad teemad väga populaarseks muutunud. Ise liigitaksin end selliseks inimeseks, kes sööb seda mille järgi isu on. Pean end toitumise teemal suhteliselt teadlikuks ja äärmustesse langeda ei kavatse. Vähemalt siiani pole ükski argument selleks piisavalt veenev olnud.
Rohkrm nagu uudishimust sai siis teisipäeval (15.11) käidud toidukoolitusel. Ausalt, ega midagi uut ma seal otseselt ei õppinud, aga ajaveetmise viis, kui selline, oli see väga mõnus. Kokku oli meid (koos kokaga) viis inimest. Eelnevalt olime koolitajaga kokku leppinud, kus me kohtume ja mis on menüüs. Esialgse menüü pakkus tema välja, meie siis veidi korrigeerisime, asendasime mõne asja mingi teisega. Lõpuks sai meie menüü selline: 3 sorti trühvlid, bataadi friikartulid, ahjus küpsetatud baklazaan ja kikerherne salat.
Alustuseks pakuti meile õunamahlast valmistatud kuuma jõulujooki ja šokolaadimaiustusi. Seejärel asusime oma toitude tegemise kallale. Kõigepealt siis trühvlid, ning hiljem jooksvalt soolane toit. Ega ma seda mõnusat olemist ilmselt sõnadesse panna ei jõua, pildid las räägivad enda eest.








Otse loomulikult tegin esimesel võimalus ka oma muudatustega kogu menüü ka kodus järgi. Siin mõned pildid, kuid täpsemad kirjeldused juba järgmistes postitustes.





esmaspäev, 5. september 2016

Arvutimängud



Mäng millest olen täielikus ahvivaimustuses on Life Is Starnge. Loe sellest vaimustusest täpsemalt mu blogi lõpu poole. Enne räägin veel kahest mängust, mida viimasel ajal olen rohkem mänginud.
Kui mu puhkus algas mõtlesin, et mängin edasi mängu nimega The Long Dark. Minu ja arvutimängudega on üldiselt nii, et kui ma mängima hakkan, langen nagu mingisse tsükklisse ja mängin kuskil nädala kahe jooksul ühte mängu igal vabal hetkel (loe öösel). Siis jälle mitu kuud ei tee ma oma mänguplatvormi Steam üldse lahtigi.
Seega oli minu viimane aktiivne mänguperiood olnud kuskil aprillis. Selle ajal mängisin läbi mängu nimega Never Alone (Tegelikult 2 päevaga). Selle mängu juures ma pikemalt ei peatu, kuna väga mingeid emotsioone see ei tekitanud. See on kahe tegelasega mõistatustest tulvil olev platvormmäng, kus sa saad valida, kas oled oma Alaskas asuvat koduküla päästev väike tüdruk või tema sõber valge polaarrebane. Miks ma seda mängu mängida tahtsin ja mis enim meeldis, olid huvitavad lood ja uskumused seal elavate inimeste kohta, mis olid paljuski dokumentaalfilmidena päris elust. Neid sai valida kas soovisid vaadata või ei. Mina vaatasin, kuna sellised asjad lihtsalt huvitavad mind ja annavad mu meelest mängudele sügavama mõtte. Üldkokkuvõttes see mäng mulle meeldis, lugu räägib juurtest, ning loomade ja looduse tähtsusest inimese elus. Ma isegi nutsin, kui lõpus tüdruku ja rebase teed lahku lähevad. Kogu mängu saab endale soetada Steamist 17.99 eest. Mäng tuli välja novembris 2014.


Nüüd aga tagasi mängu juurde The Long Dark. Eelmisel suvel ja talvel sai seda mängitud väga palju, nii palju et mul olid kõik kohad mängus juba peas, ilma kaardita (seal mängus sul kaarti polegi ja tegelikult on see äge). Tegu on avatud maailma mänguga, kus oled lennukiõnnetuses ellu jäänud piloot, kes peab metsikus Kanada looduses ellu jääma. Kuna aga mäng pole veel päriselt valmis, ja kõik võimalused seal veel ei töötanud, siis tahtsin oodata ära päris valmis versiooni mängust, ennem kui seda uuesti mängima hakkan. Sellega aga on nüüd mingid segased lood ja mäng tuleb vist valmis saades müügile hoopis osadena, nagu paljud teised mängud. Samas ei tea ma mida see tähendab minusuguse Early Access mängija jaoks.
Igal juhul see mäng mulle väga meeldib ja olenemata sellest, et kõik veel päriselt ei toimi, olen seda mänginud tervelt 36 tundi. Mäng hakkab pihta ilma mingi eelneva storyta ja see mulle väga meeldib- siis saab alguse ise juurde fantaseerida. Sa saad valida mängu raskusastme- näiteks selle kas metsikud hundid sind ründavad või ei. Mina olen alati mänginud nii, et ei ründa. Mängu alguses saad sa valida ka 5 koha vahel, kust mäng algab. Mina olen alati alustanud "Mystery Lakest". Need kohad on kõik omavahel ühendatud, seega saad sa lõpuks läbi mängida kõik.
Üks väga huvitav tahk mängu juures on see, et sul pole kaarti. Maailm, kus sa eksled on lumetormidega varustatud ja omab ööd ning päeva. Nagu me kõik teame hakkab talvel pikka aega väljas olles külm, seega on sul alati vaja soojasid riideid, magamiskotti ning piisav varu küttepuid, mida saad näiteks vana mööbli lõhkumisest, ja tule alustamis materjali- paberit või looduses leiduvaid hundinuiasid, sest muidu sa külmud surnuks.
Hea oleks, kui leiad kohe alguses mõne majakese, kus pesitseda, kuna seal on pliit, kuhu alla saad tuld teha, et oleks soe, ning millel omale toitu valmistada ja lund veeks sulatada, ning seda keeta, et vesi oleks puhas. Seal majakeses saad ka hoida varustust, mis sul seljakotti ei mahu. Ma üks kord olen mänginud seda mängu nii, et kogusin kõik varud ühte maija ja siis seiklesin mängus nii kaugele edasi, et leidsin uue majakese ja tassisin siis kõik oma asjad kuskil 3 päeva jooksul sinna uude kohta. Alati aga pole see ka vajalik. Üldiselt leiad sa mängus ka väga palju asju, mida sul kunagi vaja ei ole ja mul pole siiani juhtunud, et millegist ilma jääksin.
See kõik aga tähendab seda, et kui old hommikul läinud kuskile metsa või lagendikule, näiteks järvele, et omale vajalikku toitu ning kütte puid hankida, (ilma nendeta sa sured ära) siis võib juhtuda nii, et väga lühikese aja jooksul tõuseb nii paks udu, et vaevalt näed oma käsi, või siis sama tihe lumesadu, ja sa lihtsalt ei saa enam aru, kus sa asud, ning ei leia tagasi teed oma varude juurde. Sel viisil olen ilmselt surnud selles mängus enamus kordadest... On ette tulnud ka seda, et saan viga- näiteks kui astud lõkkesse, saad põletushaavu ja neid tuleb ravida. Samuti ei tohi sa kuskilt alla kukkuda või hüpata, võid siis näiteks murda jalaluu jne.
Mängu osa mis veel päriselt ei tööta (vähemalt veebruaris, kui mängisin viimti) on seotud küttimise ja endale ise varustuse loomisega. Seda on seal põhimõtteliselt võimatu teha või vähemalt mul pole see õnnestunud. Võimalused on olemas aga vajalikke materjale ei leia. Ma ei tea, võibolla tehakse ka kaart mängule, kuigi mulle tõeliselt meeldib see ilma kaardita ekslemine ja mängu kõik kohad on mul põhimõtteliselt peas, nagu oma kodu mets oleks see Kanada tühermaa oma pisikese väljasurnud linnakesega.
Hetkel lubatakse, et mäng saab valmis 2016 aasta lõpus ja see on juba varsti, seega ootan huviga ja veel seda mängu siiski edasi mängima ei hakka, kuigi nüüd sellest kirjutades tuli veel suurem tung seda mängima hakata, kui enne oli. Aga ei, kannatan mängu lõpliku valmimiseni ära. Steamist saab mängu soetada 19.99 eest. Early Access mängule tuli Steami novembris 2014 ja loodame siis et valmib lõplikult selle aasta lõpus :)


Nüüd aga mängu juurde, mida ma siis reaalselt ka oma puhkuse ajal mängisin- Life Is Strange Sellega oli nii, et vaatasin Steamis niisama ringi- millised on uued mängud jne, kui märkasin, et ühe mängu esimest osa pakutakse tasuta. Kui tasuta saab, siis tuleb ju ometi ära proovida, eksole. Nii ma siis tõmbasin mängu endale alla ja esialgu küll kohe mängima ei hakanud, aga kui sellega algust tegin, siis kohe hakkas see mäng mulle väga hirmsat moodi meeldima.
Esiteks meeldis mulle graafika ja mängus kasutusel olev muusika. Story kohta ma kohe seisukohta võtta ei osanud, kuna esimeses osas ei selgu eriti rohkemat, kui et oled teismeline fotograafia tudeng oma tavalises teismelise masendavas ja jõhkras maailmas. Kuna tolles vanuses olin ka ise täielik fotograaia hull, siis meenutab tüdruk oma olemuselt, riietusstiililt ja muusika maitselt paljuski mind. Kuigi jah, kui ma nii vana olin, siis sellist muusikat nagu filmis on ma küll väga ei kuulanud, ja sellist vist väga ei tehtud ka.
Mäng algab sellega, et oled oma fotograafia loengus ja näed kohutavat õudusunenägu tornaadost, mis hävitab kogu linnakese. Ometi tundub unenägu nii reaalsena ja üldse tunned end pärast seda veidi imelikult. Siis aga ühtäkki avastad, et suudad aega tagasi keerata. Oled sellest kõigest suht ehmunud ja ei tea mida mõelda, kui järsku oledki olukorras, kus aja tagasi keeramisega saaksid päästa kellegi endale kalli inimese elu. Midagi mõtlemata sa loomulikult teed seda ja sellega ongi lumepall veerema lükatud.
Nüüd ei ole enam tagasi teed, ning segatuna ohtlike ja keeruliste sündmuste jadasse oled sunnitud aega ikka uuesti ja uuesti tagasi keerama. Esimene osa on selline põgus tutvustus järgnevatele osadele aga kuna see on tasuta, soovitan seda proovida, ning siis otsustada kas mäng meeldib või ei. Kui esimene osa meeldib siis kindlasti meeldivad ka ülejäänud.
Mina isiklikult ei ole väga ammu juba nii sügavamõttelist ja hinge minevat mängu mänginud- kui ma üldse kunagi olen. Nutsin selle mängu ajal palju ja kuna otsused, mida pead vastu võtma on seal nii kuradi rasked, ning mõjutavad kohe edasisi sündmusi- näiteks on olukordi kus iga valik on tõeliselt räbal, sest vahet pole mida sa teed, ikka hakkab keegi sind vihkama või kedagi karistatakse mingil viisil. Mängus on ka kergemaid valikuid näiteks kas kastad oma toa lille või ei. Seetõttu on mängu võimalik läbi mängida kas väga kiiresti või süvenenumalt ja aeglasemalt, nagu mina seda tegin. Mängisin mängu 21 tundi. Esimesed osad kuni peaaegu 5. nda osa lõpuni mängisin ära kahe päevaga, siis pidasin vahet kuskil 1,5 nädalat ja eile mängisin mängu lõpuni. Miks ma nii tegin? Sest see mäng on nii fucking emotsionaalne ja kartsin, et nutan end puruks, kui kohe edasi mängiksin. Teine põhjus oli selles, et ma ei tahtnud et see mäng kunagi otsa saaks. Mulle lihtsalt nii meeldis see graafika ja kogu asi.
See on üks neist mängudest, mida ma soovitan mängida kõigil neil inimestel, kes arvavad et arvutimängud on mõtetu aja raiskamine ja neis ei ole midagi õpetlikku. See mäng on nagu hea raamat täis nii paljusid tundeid ja valikuid, nii palju reaalsust, erinevus raamatu ja mängu vahel on vaid see, et sa saad ise valida kuidas lugu edasi läheb. Nagu päris elus. Sa saad reaalselt läbi elada selle tunde, kuidas sinu suured ja väiksed otsused mõjutavad kogu se ülejäänud elu. Ja mis kõige õpetlikum selle mängu juures- mitte ainult sinu vaid ka teiste elu. Inimeste elu kellest sa hoolid ja inimeste elu kellest sa ei hooli aga kellest võid hoolima hakata, tehes vastavaid valkuid.



Mängud mida ma mängida soovitan:
  • Life Is Strange- Steamis 19.99.-
  • The Long Dark- Steami early access 19.99.-
  • This war of mine- emotsionaalne mäng, millest kirjutan kindlasti veel, Steamis 18.99.-
  • Stellaris- Steamis hetkel -20 % st 31.99.-
  • Cities- Skylines- Steamis praegu -75% st 9.24.- See on mäng millest kirjutan kindlasti veel!
  • Firewatch- Steamis 19.99.- kui läbi mängin, kirjutan kindlasti veel sellest mängust!

Meeldivaid mänguelamusi!


teisipäev, 23. august 2016

Lemmikloomade salajane elu


pildi asukoht: https://cinamon.ee
See on film mille kinodesse jõudmist mu lapsed väga ootasid. Mina ei tea, kuidas nad üldse teadsid, et see kinodesse tulemas on, aga nad teadsid. Seega laste suurel soovil seadsime laupäeval 20. augustil oma auto rattad Cinamoni poole teele. Nagu ikka ei õnnestunud meil jõuda kohale õigeks ajaks, ning jäime ootama järgmist seanssi. Vahepeal aga käisime söömas Baby Backis, mis on mu laste lemmik söögikoht Tartus. Ka mulle meeldivad sealsed toidud väga, lemmikumatest lemmikuim on sealne kartulipüree! Ka liha on seal alati imeliselt suussulav! Ja teenindus on samuti alati laitmatult sõbralik ning kiire. Seekordne valik oli meil grillitud seakaelakarbonaad. Laste lemmikud seal on loomulikult Daisy jäätise-piimakokteil ja Minni´e pannkoogid:


Lisaks saab seal ka Cinamoni piletite eest tasuta magustoidu, mille me aja puuduse tõttu lasime kaasa pakkida, ning hiljem kodus sõime. Ka see oli vapustavalt maitsev.

Edasi liikusime filmi vaatama ja pean ütlema, et tegu oli tõesti toreda filmiga. Peale supervarga vist polegi vahepeal nii head laste filmi olnud!

Treilerit ja Cinamon Tartu seansi aegu Lemmikloomade salajase elu kohta näed siit

Meeldivaid filmielamusi!

esmaspäev, 22. august 2016

Jaago suvelaager 13.-14. august

Täna tahan ma kirjutada oma imelisest nädalavahetusest Jaago talus Kuristal. Täpsemat infot Jaago talu kohta leiate siit
Kõik algas sellest, et mingi aeg juuni kuus jagas keegi mu sõpradest (ilmselt oli see mu tore naabrinaine) Facebookis sellist üritust nagu Jaago käsitöötalu suvelaager. Kuna igasuguste remonditööde, ning maakütte paigaldamisega seonduvalt, meil sel aastal väga suvel puhkamiseks mingit üleliigset raha ei jäänud, aga akusid on siiski vaja laadida, otsustasin kohe, et ma lähen.
Ega ma ei teadnudki kohe mida sellest asjast arvata, ja väga midagi ei arvanud ka. Juhtus aga nii, et see nädalavahetus oli täpselt ennem mu puhkuse algust ja lühidalt öeldes oli see parim asi, mis sai juhtuda! Jaago talu koos oma olustiku ja pererahvaga on lihtsalt nii tohutult inspireeriv, et nüüd on mul kogu puhkus ja ilmselt kauemgi veel käsitööga sisustatud. Tahaks aind õmmelda, tikkida ja pärleid ritta seada!
Laagri algus oli laupäevasel päeval kell 10:00, mis tähendas et äratus oli mul juba varakult- 8:00. Enne oli vaja ju pesemas käia ja asjad kokku pakkida, ning nagu varem oli kokku lepitud pidin Tartust võtma peale veel ühe laagrilise.
Asjad kokku pakitud ja kaaslaagriline peale võetud, jõudsime Jaagole täpselt kell 10:02. Selleks ajaks olid osad laagrilised juba kohal, osad alles tulemas. Aja sisustamiseks vaatasin väljas veidi ringi ja tegin mõned pildid hämmastavalt mõnusast Jaago talu hubasest hõngusest, mis valdas mind kohe esimesel hetkel, mil seal olin.












Taaskasutust ja vana uuena kasutamist võib leida Jaago talu igast nurgast. Nutikad ja lihtsad viisid vanu asju millegi muuna kasutada andsid suurt inspiratsiooni taoliste mõtete oma koduski kasutamiseks. Loomulikult lummasid mind ka erinevates kohtades kasutatud tahvlid, kuna olen isegi üritanud neid kasutada. Näiteks köögi seinal oleva kalendrina, kus saaks nädala menüüd planeerida. See aga kahjuks ei õnnestunud mul, kuna kasutasin seinale kleebitavat tahvlit ja koht kuhu selle panin oli pliidi kõrval- sealne kuumus aga ei olnud liimile sobilik, ning tahvel koorus seinalt maha. Kui ma mäletaksin, kuhu tookord panin ülejäänud kleebitava tahvli, võiksin nüüd uuesti selle kleepimist proovida, kuna enam me suure tõenäosusega pliidi alla tuld tegema ei hakka, tänu maaküttele. Siinkohal annangi lubaduse, et kui selle rulli üles leian, siis katsetan tahvlit uuesti!
Kahjuks oli ilm tol nädalavahetusel vihmane ja peaaegu kogu aeg tuli midagi taevast alla. Need olid küll väikesed sabinad aga ikkagi tegi see olemise veidi jahedaks, seepärast oligi väga hea, et kui ma tagasi sisse läksin, pakuti meile mõnusalt sooja kohvi koos piimavahuga. Sedasi oli kordades toredam oodata ja oma mõtteid mõlgutada. Seejärel kasutasin võimalust, ning tegin ka mõned pildid imelises Jaago käsitöö küünis.










Esimese päeva toimetused

Alustasime seinakellaga. Selle jaoks oli meile antud kodune ülesanne- leida sobilik muster. Sellega ma muidugi feilisin totaalselt, kuna ma ei saanud päriselt aru, et me hakkame sõna otseses mõttes puidu peale tikkima, ning seetõttu olid kõik minu otsitud mustrid liiga suured. Kiiruga otsisin siis uut mustrit oma tahvelarvutist. Ei teagi miks aga valitud sai üks must hõõguvate silmadega kassike. Ma ei ole muidu väga kassi inimene aga selles suhtes on mu oma kass mind veidi muutnud- kuigi jah, põhimõtteliselt on tema ainuke selle liigi tegelane, keda ma kannatada ja isegi nunnutada suudan...
Meile anti vineerist ümmargune plaat, ning esimese asjana pidime mustri joonistama ümber ruudulisele paberile ja seejärel plaadi külge kinnitama. Kuna ma ei suuda kunagi ühtegi asja täpselt juhiste järgi teha, siis juhtus seegi kord nii, et minu kell sai juba algusest peale planeeritud nii, et kellamehanism ei tule keskele, vaid ülemisse paremasse nurka.
Kui muster sai joonistatud ja kinnitatud tuli akutrelli 1,5 mm suuruse puuriga kõik ruudud läbi puurida. See oli üpriski vaevarikas töö ja käed olid pärast päris väsinud, kuid mitte midagi ületamatut selles küll ei olnud. Kui see kõik tehtud sai rääkis Jaago talu perenaine Inga meile looduslikest kohupiimavärvidest. Kohapeal segasime endalegi värvi kokku, sest nüüd tuli kell sellega üle võõbata, ning veidikeseks seisma jätta.








Seni kuni kell kuivas kostitas Põlvast pärit Kodukohvik Tillu meid tõeliselt maitsva lõunasöögiga. Laagri lõpuks oligi tegelikult selline tunne, et ei teadnud enam, kas oli see nüüd siis käsitöö või toidu laager, kus olime olnud. Nii meeldejäävaid elamusi pakkus iga toidukord, et see oli lausa omaette ootamist vääriv sündmus. Kahjuks jäigi mul teada saamata, selle suus sulava karaski retsept, mida ka koju kaasa ostsin.


Peale lõunasööki ootas meid ees laagri kõige jõudu nõudvam ülesanne, talu peremehe Tairo eestvedamisel. Me valmistasime kasepakust küünlajala. Pakule oli ennem freesiga sisse tehtud süvend, mis tuli peitli ning haamri abil seest tühjaks uuristada. Kogu viha, mida endast leidsin sai vist sellesse töösse maetud, iga kord kui ma haamriga vastu peitlit tagusin...
Tulemuseks oli aga väga kaunis ning lihtne küünlajalg, mille asrnaseid peaks kuskil 10 tk veel tegema ja siis oma veranda äärde need ilutsema sättima. (Ma ei tea muidugi mitu aastat nende tegemine aega võtaks.)





Tol päeval jõudsime teha veel traadist ja pärlitest prossi, mille tegemine oli kas aega nõudev või aega mitte üldse nõudev. Minul võttis see aega lausa nii palju, et teised olid juba ammu õhtuseid sauna mõnusid nautimas, kui mina üksi veel oma prossi kallal pusisin. Vahepeal tõmbasime kellale peale ka teise kihi värvi ning lõpuks sain minagi prossi valmis ja jõudsin veel ka saunas käidud, millele järgnes mõnus jutuajamine teistega sauna eesruumis.
Päev oli olnud tõeliselt tegude rohke ja aeg oli kaotanud igasuguse tähenduse. Ainus asi, mida veel üldse teha tahtsid oli mõnus sügav uni ja järgmine päev täis taaskordseid meitserdusi täis elamusi.




Teise päeva toimetused

Kohe hommikul tõmbasime kellale peale ka kolmanda kihi värvi, ning jätsime taaskord kuivama, kuni valmis meie vana särgi kraest tehtud kaelaehe. Rääkisime ka kanga vanutamisest ja värvimisest kohvi jt looduslike vahenditega. Kuna minu särk oli lumivalge hallide triipudega, otsustasin ma oma pitsitükki mitte vanutada. Riide värvimisega olen tegelikult palju kokku puutunud, viimati värvisin oranziks oma valge teksatagi, mille krae oli koledalt võidunud välimusega. Eriti tore oli, et selle projekti puhul õmblused ja nööbid värvi vastu ei võtnud, ning jäid endiselt valgeks. Siiani on see mu lemmik tagi!



Kui krae oli valmis katsime kella veel vahaga, ning vana mulje jätmiseks ka ühe loodusliku vanutuspastaga (ma pole küll nüüd kindel, kas just selline nimi on sellele vahendile korrektne, aga loodame, et on). Seejärel hakkasime kellale tikkima. See võttis aega kordades rohkem, kui ma alguses arvasin, ning pärast 3 tunnist tikkimist oli mul valmis alla poole kiisust. Siis aga oli tarvis asjad võtta, ning kodu poole liikuma hakata.
Koju jõudsin 19:00 paiku pühapäeva õhtul, ning kohe kui kohal olin tikkisin edasi. Põhjus miks postitus niikaua viibis ongi aga selles, et oma tikkimise lõpetasin alles eile õhtul. Põhiliselt oli selleks kaks põhjust: Esiteks ma suutsin oma nõela kõveraks väänata. Kohe nii kõveraks, et sellega töö jätkamine oli võimatu. Kuna mul oli aga puhkus sattusin linna alles neljapäeval, et uus nõel osta. Saanud siis kiiresti oma tööd jätkata tabas mind uus õnnetus- 10 pistet enne töö lõppu sai otsa mul ka must mulinee ja just musta värvi mul kodus ka rohkem polnud. Lõpuks siiski tegin need viimased pisted kolmekordse musta õmblusniidiga ja valmis minu kell saigi.



Selle suve üks intrigeerivamaid nädalavahetusi oli minu jaoks kindlasti imeline nädalavahetus Jaagol, ootan ärevusega hinges järgmiseid kohtumisi selle talu pererahva ning tegemistega! Tänud Teile ja teistele laagrilistele!