reede, 12. august 2016

Punapea ja Blondiin metsas

Sellest on nüüd küll juba piinlikult palju aega möödas, aga panen ikkagi kirja ka oma nädalavahetuse seikluse, mis toimus varsti juba koguni kaks nädalat tagasi, 30.-31. juulil.
Tol laupäeval sai kuidagi järsku kokku pandud idee minna kuskile loodusesse ja pildistada päikesetõusu. Mõeldud, tehtud- saime sõbrannaga õhtupoolikul kokku, peale seda, kui olin käinud ära Tartu Kunstimajas näituse "Puud / Trees" avamisel. Ma polnud ilmselt küll juba liiga kaua ühegi näituse avamisel käinud, sest sellega on nii, et kooli ajal käisin üldse väga palju näitustel, praegu aga suht vähe, kuid vahel ikka, kuigi avamistel just mitte tihti, ning seetõttu oli see huvitavaks vahelduseks.
Tegu oli ühisnäitusega, kus oma töid eksponeerisid Eda Lõhmus, Jane Remm, Hando Tamm ja Kristina Tamm. Näituse eesmärk on juhtida tähelepanu puude, metsa ja looduse seosele inimesega. Täpsemat infot näituse kohta saab siit . Kes Tartus jalutamas ja vaba aega leiab, siis soovitan ka vaatama minna, mulle näitus meeldis ja tulin sealt ära igati positiivse meeleoluga.
Kui sõbranna juurde jõudsin, tegime mu tahvelarvutis lahti google mapsi, et vaadata kuhu poole suund võtta, seda me veel mõelnud ei olnud. Samaaegselt uurisime ka RMK alasid, kus saaks telkida. Väga kaugele Tartust me seigelda ei tahtnud ja tegelikult oli soov hulkuda kuskil rabas, aga pähe tuli aind Laeva soo, kuid seal oleme nii palju kordi juba käinud ja seal kahjuks puudub ka võimalus minna ujuma. Seega see jäi siiski ära.
Äkitselt tuli mul meelde, et paar nädalat tagasi, seenel käies, olime avastanud ühe huvitava RMK telkimisala- Kukeseene lõkkekoha ja juba me istusimegi autos ning sõitsime sinna poole, peas kummitasid mind mälestused sellest kohast: mitu telkimisplatsi üksteise lähedal, rada mis lookleb kolme järve- Kaiu, Jõemõisa ja Papijärve vahelisel alal. Polnud vaja ka kaugele sõita- kõigest 41 minutit ja oledki kohal.


Sinna jõudes aga ei olnud me väga vaimustuses. Kohe autost välja tulles ründas meid meeletu parv sääski, parme ja muid metsaelanikke. Mõnes mõttes peaks ju sellega arvestama metsa minnes, et ilmselt on seal palju selliseid püsielanikke. Seetõttu olime ka meie varunud endale kaasa Diffusili lastele mõeldud sääsetõrjet. Kuna ma pole eriti selliste vahendite fänn, siis ma esialgu keeldusin sellest, kuid lõpuks murdusin siiski ka mina... Kuigi pean tõdema, et ega kasu sellest eriti polnud, poole tunni möödudes oli mu otsaesine suht paistes sääse hammustatud laikudest...

 
Hakkasime siis mööda sealset laudteed kõndima, see on seal päris äge- mööda seda on võimalik kõndida päris kaugele ja vahepeal peatus teha pisikesel saarekesel, ning just see meil plaanis oligi. Tahtsime saarekesele telkima jääda, kuid kuna kell oli peaaegu päikeseloojang, siis otsustasime enne mõned klõpsud teha.
Laudteega oli aga nii, et kui veidi maad olime saanud edasi minna, hakkas see vajuma ja kuna veetase oli ilmselgelt tõusnud, võrreldes paari nädala tagusega, kui seenel seal käisime, siis vajusime kuskil poole kummiku sääre sügavusse vette. Seisma jääda seal ka ei saanud, siis vajusid veel sügavamale... Kuidagi saime siiski saareni mindud, aga sealt edasi läks asi veel hullemaks ja otsustasime minna tagasi. Põhiliselt seetõttu, et kartsime kaasas oleva fototehnika ohutuse pärast.


Alguses mõtlesime, et liigume veidike edasi, otsime kohta, kus loojangut pildistada ja plaan oli ööseks tagasi minna. Tegime peatuse veidi aja pärast metsavahe teel. See kant seal tundus olevat igasuguste seiklejate poolt suhteliselt asustatud juba. Nägime mitmeid teisi telkijaid ja isegi mingi kämpingu moodi koht oli seal olemas. Järve äärest kostus ka ühe lõbusa seltskonna juttu. Mis mind aga "teiste seiklejate" juures kohutavalt vihaseks ajab, on nende oskamatus puhtust hoida, ning komme kõik, mis saab tühjaks metsa alla maha visata.
Mingil hetkel aga tundus, et tagasi minek pole kõige parem mõte, kuigi praegu mõtlen, et oleks siiski pidanud need sääsed seal välja kannatama. Päikesetõus seal järvede vahel võis olla lummavalt ilus. Kuid selle asemel oli meie väikestes peakestes sündinud juba otsus minna hoopis Mustveesse ja seal otsida mõni teine RMK telkimiskoht. Hakkasime sõitma.



Jõudsime vaid veidi maad sõita, kui nägime, et madalamatel kohtadel metsa vahel on kerkimas paks udu. Loomulikult tahtsime seda jäädvustada ja tegime oma esimese peatuse juba Kääpa jõe ääres, kus üks illusiooniliselt armas seltskond parasjagu kala püüdis- kaks vanaisa vanuses meest, üks sama vana naine, ning kuskil 10-12. aastane tüdruk. Kohe tuli mul meelde mu oma lapsepõlv ja kõik need kalalkäigud, ning ka päris suur kogus kätte saadud kalu.


Kohe kui olime keeranud Jõhvi-Valga maanteele, tegime uue peatuse, seal oli kenasti näha päikeseloojang, udu ja taamal põllul silorullid. Kahju, et need ei olnud tavalised heinarullid, need oleks kindlasti idüllilisemalt mõjunud.



Selleks ajaks, kui need pildid said tehtud oli läbi ka päikeseloojang ja võtsime eesmärgiks pildistada hommikul päikesetõusu Peipsi ääres. Mingil põhjusel oli meil aga see kinnisidee minna Mustveesse, ning põikasimegi sealt siis enne läbi, kui alustasime edasi sõitu mööda Peipsi kallast, otsides lõpuks juba pimeduse hakul RMK telkimiskohta.


Lõpuks leidsime ühe telkimiseks vaba koha veidi Kauksist edasi, mööda Peipsi rannikut- RMK Uusküla telkimisala. Ma ei taha küll vinguda, ega midagi, aga väga ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes sel viisil telgivad. Õnneks me leidsime rahumeelsete naabritega ala, kuid olenemata sellest oli kogu metsaalune nagu prügimägi, värskest õhust võis vaid unistada ja RMK poolt korralikult paigaldatud prügikastid olid tühjad, selle asemel oli prügi visatud nende kõrvale maha. Ma tõesti ei saa aru, mis valu see on sõita kuskile loodusesse ja seal jooma ning lagastama hakata. Õnneks on olemas ka rahulikumaid RMK telkimisalasid. Võimalik, et seda kogemust RMK alal oligi mul selleks vaja, et teaksin, kui augustis plaanis minna lastega reisile, milliseid kohti on parem vältida.
Käisime veel korra öises Peipsis ujumas, ning panime telkimisplatsil siis oma telgi püsti, kuskil kell 1:00 öösel. Sõbrannal oli veel kaasas täispuhutav matka madrats, mida kumbki meist polnud varem kasutanud. Sellega oli meil paar päris naljakat lugu ka. Esiteks oli see alles poest ostetud pakendis ja kordagi polnud seda avatud. Sama kehtis pumba kohta, millega tuli madrats täis pumbata. Nii siis juhtuski, et pumba pakendit avades kuidagi üks vahetükk, millega pump madratsi külge käis, sõbrannal kaduma läks. Mõtlesime juba et ongi kõik, et ei saagi madratsit täis, tegu on praak tootega, mis tuleb tagasi viia. Läksin auto juurde, et pump pakendisse tagasi panna ja seal see oli- täiesti nähtavas kohas, see üks pisike vidin, mis meil puudu oli ja mille pakendis mitte olemises me kindlad olime!
Teine naljakas asi juhtus madratsiga hommikul, kui ära minema hakkasime. Tee mis tahad, madrats lihtsalt ei lähe tühjaks. Ja nii me siis olime kell 5:30 hommikul blondiin ja punapea telgis, kes arutavad omavahel: "Ei, see ei lähe nii sisse, see on liiga kõva." Noh, ja siis eile (nädal hiljem) veel sõbranna helistas mulle, ning teatas, et madratsil olevat veel üks teine ventiil, millega selle vähimatki vaeva nägemata tühjaks saab. Aga nalja sai meil tänu sellele madratsile nabani!
Tol õhtul saime magama lõpuks kuskil kella 2:30 paiku. Iseenesest oli see ju päris hullumeelne, kuna äratus oli meil juba 4:45. Aga hakkama me sellega saime, ning päikesetõusuks olime erksas ja rõõmsas tujus ning jalutasime tagasi Peipsi randa. Mida ei olnud aga, oli lummavalt kaunis päikesetõus. ilm oli pilvine ja sudune ja päikesest polnud jälgegi. Taevas oli ühtlaselt sinakashall, ning järv sellega sama tooni. Pidime leppima sellega, et päikesetõusust pilte me ei saa.
Läks nagu läks, vähemalt oli meil hunnik teisi toredaid pilte, ning teel tagasi sai tehtud veel mõned peatused ning pildid. Tegelikult oli kõik ju lausa imetabaselt tore, ning kindlasti tuleb taolisi reise teadmata kuhu ja mis sihtmärgiga teha veel.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar