Kõik algas sellest, et mingi aeg juuni kuus jagas keegi mu sõpradest (ilmselt oli see mu tore naabrinaine) Facebookis sellist üritust nagu Jaago käsitöötalu suvelaager. Kuna igasuguste remonditööde, ning maakütte paigaldamisega seonduvalt, meil sel aastal väga suvel puhkamiseks mingit üleliigset raha ei jäänud, aga akusid on siiski vaja laadida, otsustasin kohe, et ma lähen.
Ega ma ei teadnudki kohe mida sellest asjast arvata, ja väga midagi ei arvanud ka. Juhtus aga nii, et see nädalavahetus oli täpselt ennem mu puhkuse algust ja lühidalt öeldes oli see parim asi, mis sai juhtuda! Jaago talu koos oma olustiku ja pererahvaga on lihtsalt nii tohutult inspireeriv, et nüüd on mul kogu puhkus ja ilmselt kauemgi veel käsitööga sisustatud. Tahaks aind õmmelda, tikkida ja pärleid ritta seada!
Laagri algus oli laupäevasel päeval kell 10:00, mis tähendas et äratus oli mul juba varakult- 8:00. Enne oli vaja ju pesemas käia ja asjad kokku pakkida, ning nagu varem oli kokku lepitud pidin Tartust võtma peale veel ühe laagrilise.
Asjad kokku pakitud ja kaaslaagriline peale võetud, jõudsime Jaagole täpselt kell 10:02. Selleks ajaks olid osad laagrilised juba kohal, osad alles tulemas. Aja sisustamiseks vaatasin väljas veidi ringi ja tegin mõned pildid hämmastavalt mõnusast Jaago talu hubasest hõngusest, mis valdas mind kohe esimesel hetkel, mil seal olin.
Taaskasutust ja vana uuena kasutamist võib leida Jaago talu igast nurgast. Nutikad ja lihtsad viisid vanu asju millegi muuna kasutada andsid suurt inspiratsiooni taoliste mõtete oma koduski kasutamiseks. Loomulikult lummasid mind ka erinevates kohtades kasutatud tahvlid, kuna olen isegi üritanud neid kasutada. Näiteks köögi seinal oleva kalendrina, kus saaks nädala menüüd planeerida. See aga kahjuks ei õnnestunud mul, kuna kasutasin seinale kleebitavat tahvlit ja koht kuhu selle panin oli pliidi kõrval- sealne kuumus aga ei olnud liimile sobilik, ning tahvel koorus seinalt maha. Kui ma mäletaksin, kuhu tookord panin ülejäänud kleebitava tahvli, võiksin nüüd uuesti selle kleepimist proovida, kuna enam me suure tõenäosusega pliidi alla tuld tegema ei hakka, tänu maaküttele. Siinkohal annangi lubaduse, et kui selle rulli üles leian, siis katsetan tahvlit uuesti!
Kahjuks oli ilm tol nädalavahetusel vihmane ja peaaegu kogu aeg tuli midagi taevast alla. Need olid küll väikesed sabinad aga ikkagi tegi see olemise veidi jahedaks, seepärast oligi väga hea, et kui ma tagasi sisse läksin, pakuti meile mõnusalt sooja kohvi koos piimavahuga. Sedasi oli kordades toredam oodata ja oma mõtteid mõlgutada. Seejärel kasutasin võimalust, ning tegin ka mõned pildid imelises Jaago käsitöö küünis.
Esimese päeva toimetused
Alustasime seinakellaga. Selle jaoks oli meile antud kodune ülesanne- leida sobilik muster. Sellega ma muidugi feilisin totaalselt, kuna ma ei saanud päriselt aru, et me hakkame sõna otseses mõttes puidu peale tikkima, ning seetõttu olid kõik minu otsitud mustrid liiga suured. Kiiruga otsisin siis uut mustrit oma tahvelarvutist. Ei teagi miks aga valitud sai üks must hõõguvate silmadega kassike. Ma ei ole muidu väga kassi inimene aga selles suhtes on mu oma kass mind veidi muutnud- kuigi jah, põhimõtteliselt on tema ainuke selle liigi tegelane, keda ma kannatada ja isegi nunnutada suudan...Meile anti vineerist ümmargune plaat, ning esimese asjana pidime mustri joonistama ümber ruudulisele paberile ja seejärel plaadi külge kinnitama. Kuna ma ei suuda kunagi ühtegi asja täpselt juhiste järgi teha, siis juhtus seegi kord nii, et minu kell sai juba algusest peale planeeritud nii, et kellamehanism ei tule keskele, vaid ülemisse paremasse nurka.
Kui muster sai joonistatud ja kinnitatud tuli akutrelli 1,5 mm suuruse puuriga kõik ruudud läbi puurida. See oli üpriski vaevarikas töö ja käed olid pärast päris väsinud, kuid mitte midagi ületamatut selles küll ei olnud. Kui see kõik tehtud sai rääkis Jaago talu perenaine Inga meile looduslikest kohupiimavärvidest. Kohapeal segasime endalegi värvi kokku, sest nüüd tuli kell sellega üle võõbata, ning veidikeseks seisma jätta.
Seni kuni kell kuivas kostitas Põlvast pärit Kodukohvik Tillu meid tõeliselt maitsva lõunasöögiga. Laagri lõpuks oligi tegelikult selline tunne, et ei teadnud enam, kas oli see nüüd siis käsitöö või toidu laager, kus olime olnud. Nii meeldejäävaid elamusi pakkus iga toidukord, et see oli lausa omaette ootamist vääriv sündmus. Kahjuks jäigi mul teada saamata, selle suus sulava karaski retsept, mida ka koju kaasa ostsin.
Peale lõunasööki ootas meid ees laagri kõige jõudu nõudvam ülesanne, talu peremehe Tairo eestvedamisel. Me valmistasime kasepakust küünlajala. Pakule oli ennem freesiga sisse tehtud süvend, mis tuli peitli ning haamri abil seest tühjaks uuristada. Kogu viha, mida endast leidsin sai vist sellesse töösse maetud, iga kord kui ma haamriga vastu peitlit tagusin...
Tulemuseks oli aga väga kaunis ning lihtne küünlajalg, mille asrnaseid peaks kuskil 10 tk veel tegema ja siis oma veranda äärde need ilutsema sättima. (Ma ei tea muidugi mitu aastat nende tegemine aega võtaks.)
Tol päeval jõudsime teha veel traadist ja pärlitest prossi, mille tegemine oli kas aega nõudev või aega mitte üldse nõudev. Minul võttis see aega lausa nii palju, et teised olid juba ammu õhtuseid sauna mõnusid nautimas, kui mina üksi veel oma prossi kallal pusisin. Vahepeal tõmbasime kellale peale ka teise kihi värvi ning lõpuks sain minagi prossi valmis ja jõudsin veel ka saunas käidud, millele järgnes mõnus jutuajamine teistega sauna eesruumis.
Päev oli olnud tõeliselt tegude rohke ja aeg oli kaotanud igasuguse tähenduse. Ainus asi, mida veel üldse teha tahtsid oli mõnus sügav uni ja järgmine päev täis taaskordseid meitserdusi täis elamusi.
Teise päeva toimetused
Kohe hommikul tõmbasime kellale peale ka kolmanda kihi värvi, ning jätsime taaskord kuivama, kuni valmis meie vana särgi kraest tehtud kaelaehe. Rääkisime ka kanga vanutamisest ja värvimisest kohvi jt looduslike vahenditega. Kuna minu särk oli lumivalge hallide triipudega, otsustasin ma oma pitsitükki mitte vanutada. Riide värvimisega olen tegelikult palju kokku puutunud, viimati värvisin oranziks oma valge teksatagi, mille krae oli koledalt võidunud välimusega. Eriti tore oli, et selle projekti puhul õmblused ja nööbid värvi vastu ei võtnud, ning jäid endiselt valgeks. Siiani on see mu lemmik tagi!
Kui krae oli valmis katsime kella veel vahaga, ning vana mulje jätmiseks ka ühe loodusliku vanutuspastaga (ma pole küll nüüd kindel, kas just selline nimi on sellele vahendile korrektne, aga loodame, et on). Seejärel hakkasime kellale tikkima. See võttis aega kordades rohkem, kui ma alguses arvasin, ning pärast 3 tunnist tikkimist oli mul valmis alla poole kiisust. Siis aga oli tarvis asjad võtta, ning kodu poole liikuma hakata.
Koju jõudsin 19:00 paiku pühapäeva õhtul, ning kohe kui kohal olin tikkisin edasi. Põhjus miks postitus niikaua viibis ongi aga selles, et oma tikkimise lõpetasin alles eile õhtul. Põhiliselt oli selleks kaks põhjust: Esiteks ma suutsin oma nõela kõveraks väänata. Kohe nii kõveraks, et sellega töö jätkamine oli võimatu. Kuna mul oli aga puhkus sattusin linna alles neljapäeval, et uus nõel osta. Saanud siis kiiresti oma tööd jätkata tabas mind uus õnnetus- 10 pistet enne töö lõppu sai otsa mul ka must mulinee ja just musta värvi mul kodus ka rohkem polnud. Lõpuks siiski tegin need viimased pisted kolmekordse musta õmblusniidiga ja valmis minu kell saigi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar